Oleme nüüd suvepuhkuselt tagasi ja saksa loomingulise kommunikatsiooni ajakiri “Beef” võttis meid vastu nii erinevate uudiste kui ka Tallinna-eriga, kus meie pealinnast kirjutatakse kui kitsaste tänavate ja vanade majadega kohast, mille keskel peituvad ebaharilikud kampaaniad ja oma ajaga kaasakõndiv disain. Eraldi nupuke oli ka Velvetist:

“Ideede võrgustik: kõigepealt Tallinn, siis Euroopa ja siis juba terve maailm - selline on loomingulise pealinna eesmärk, usub Velvet. Asutajad Aivo Kallas, Mart Lankots ja Janno Siimar on selles globaalses loominguliigas juba mänginud, kuid on seda teinud oma koduklubile selga pööramata. Agentuur on loonud kampaaniaid nii Coca Cola kui Beiersdorfi kontsernidele kui ka kohalikule tundegite Jazzfestivalile.”

(01.2009, Tallinn Special, “Beef”)

Ja nüüd kireva sügise poole!

Velvet on suvepuhkusel alates 27. juulist  ja tagasi tööl 10. augustil.

Oma puhkust alustasime suvepäevadega Vaisi külas, Nõval, kus võtsime ühiselt ette koristustalgud, võitlesime allaandmatult parmudega ning panime püsti suure ja sooja lõkke.
Enne lõkke süütamist omandasime tulega seotud ohutusteadmisi ka tuletõrjekoolitusel.
Ikka selleks, et iga suvi kaunilt kaua kestaks.
Suvelist ja sooja olemist!

Mina ja paljud teised, said eile tavapärase teate - “tule koolitusele!”. nagu ikka, viskasin pilgu peale ja kuna see konkreetne teade oli ilmselgelt mõeldud finantsinimestele, siis sinnapaika ta jäi. Tõstsin ta oma “kole” kausta edasiseks analüüsiks ja liikusin edasi oma päevaga.

Siis hakkas aga täiesti tundmatutelt inimestelt tulema kirju, et nad ei taha tulla sellele koolitusele. Ja siis hoopis teistelt, mulle samuti tundmatutelt inimestelt, et nad ei taha teada, kes veel ei taha tulla koolitusele. Tulid meelde vanad head ajad, kui Peda psühholoogide listis keegi karjus, et “ärge saatke neid kuradi ketikirju!” ja siis sai vastu sadakond vihast “kui ei taha, ära loe!”.

See, et eestlane kibekiirelt oma ligimese söögitoru kallale krõmpsutama asub mind ei üllata. Üllatab aga see, et probleemi ei ole kõrvaldatud siiani(selle postituse kirjutamise ajaks), ja nüüd tuleb sellele listi aadressile juba suhteliselt suvalisi pakkumisi. Kus on itimehe silmad?

13 aastat tagasi, Junior Achievemienti esimestes loengutes sai õpitud ära mõiste “loobumiskulu”. Selge see, et masu on sundinud otsima odavamaid lahendusi ja pannud ehk mõnda asja tegema nö. põlve otsas. Olen tabanud end mõttelt, et näe, see “spämm on nüüd küll huupi lastud, aga anname andeks, inimesed üritavad ellu jääda ja mul on limiitideta mailboks.”. Aga arvutagem nüüd kokku see kulu, kui kõik, keda sa oma “andmebaasiks” pidasid, on äkki aktiivselt sinu vastu? Kui palju maksab, kui need, kes su koolitusele oleks tulnud, peavad nüüd kahtlema, sest negatiivne tagasiside on päris tugevalt kogu selle andmebaasini jõudnud.

Seda “loobumiskulu” arvutatagu PR firma “Kuidas me selle sita lehma sisse tagasi saame?” hinnapakkumise kaudu. Ja see tuli nüüd küll sellest, et ei tehtud spämmipakkumise saatmist korralikult, läimõeldult, korrektselt ära.
MaSu ajal ei tule asju teha odavamalt, vaid paremini! Väiksemad kulud ei garanteeri paremat kvaliteeti ja suurem katvus ei garanteeri suuremat läbimüüki … eriti, kui suurem katvus on saavutatud vähendades kvaliteet nullini. Ei ole otstarbekas kärpida ära oma kliendibaasi ja seeläbi ka oksa, millel istusid.

ehk siis .. kuidas seda nüüd öelda .. kui palju maksab kvaliteedist loobumine

update: viga ei ole suudetud parandada siiani (kl 15.00), kuigi firma kodulehele on ilmunud vabandus ja väide, et probleem on kõrvaldatud .. kahju, et ei võeta midagi ette, kuigi probleemi kõrvaldamine oleks ühe sekundi töö. tuleb sulgeda aadress asset*****@jan***.ee, ja asi mutt. arvan ma. kasutajad juba ähvardavad.

tegelikult on see natuke FBI moodi uurimustöö koht, ma mõitsan, et see on tegelikult täiesti mõttetu juhtum, mida lahata, kuid siiski .. see on PR’i ja Brandingu casestudy, millest oleks päris paljudel õppida ja omasid järeldusi teha. erinevad versioonid, miks nii läks on nii imelikud, et mul on sportlik huvi, kuidas see asi lõppeb. Isegi nii suur huvi, et kaalun isiklikult sellele koolitusele minna ja isiklikult järgi uurida .. naljakas-kurb juhtum.

Triin kirjutab Estonian Airi blogis:

“Saime just teada hea uudise: Estonian Airi koduleht vastab kõikidele Brüsseli esitatud nõuetele! Ehk siis: info on esitatud selgelt ja kasutajasõbralikult.

Sixteen, including Virgin Atlantic, Spanair, Iberia, Portugal’s TAP, Finnair and Estonian Air, have met all the criteria and committed to maintain their websites’ quality level.”

see ju väike pai meile ka

Elu on teater. Teater on idee.

Lavastus NO81 Startup on Mart Kase kirjutatud ja lavastatud. See räägib ideedest ja inimestest. Või nagu ütleb autor: Hetkel võib päästa vaid ettevõtlus, on vaja ainult ideid.

Tule teatrisse!

Velvet sai sel aastal Kuldmuna 2009 konkursil hõbemuna internetilehtede kategoorias Kiviprojekti  kodulehe eest. Teele-Reet loovjuhtis ja kujundas, Pavel programmeeris, Kristian juhtis projekti, Oleg pildistas ja klient Kaido Kivi töötas väga aktiivselt lehe loomise juures kaasa ja jagas palju häid ideid. Aitäh kõigile tegijatele, aitäh kliendile. Oleme projekti ja tunnustusega väga rahul.

Mis mulle aga südamesse läks oli Kuldmunade Galal disaini žürii esimehe Dan Mikkini pöördumine. Nimelt ütles Dan, et interneti ja multimeedia kategooriates oli vähe häid töid ja et tegijad peaksid aktiivsemalt sellest konkursist osa võtma. Ilmselt pole Dan eriti kursis milline on Kuldmunade maine veebitegijate hulgas ja mida ERAL järjepidevalt teeb (või tegemata jätab), et seda mainet all hoida.

Eelmisel aastal, kui disainiauhindade väljajagamise võttis vahelduseks enda kanda organisatsioon ADC Estonia ja välja jagati kandilisi mune, hakkas jää justkui liikuma. Interneti ja multimeedia kategooriaid hindas eraldi “interactive” žürii, kuhu kuulusid uue meediaga igapäevaselt tegelevate organisatsioonide esindajad, nii praktikud kui ka teoreetikud. Žüriil oli rahvusvaheline mõõde ja väliskülalisest esimees, kelle hinnang oli aus ja halastamatu, aga vähemalt selge ja motiveeritud.

Tänaste Kuldmunade auhinnalisi kohti jagas kodumaine žürii (oma valdkondades väga head, austatud ja tunnustatud spetsialistid), kelle hulgas polnud kahjuks ühtegi veebifirma esindajat ja vaid üks isik, kes lähemalt kodulehtede loomisega kokku on puutunud. Kogu austuse juures tänavuste žüriiliikmete vastu väidan ma, et tõsised veebitegijad ei võta sellise žürii hinnanguid kuigi tõsiselt ja veel vähem motiveerib see konkursil osalema. Kui finaaliväärilisi töid on žürii arvates kolm-neli ja munade väärilisi veel vähem, siis kas on võimalik, et tegijateni pole jõudnud see, mida auväärt žürii täpsemalt hindab ning milliste kriteeriumite järgi kodulehed ja multimeedia tööd pingeritta seab? Sellesuunaline teavitustöö oleks abiks ja aitaks ehk osalejate hulka tuua neid uusi tegijaid, kes ERAList ja Kuldmunadest suurt midagi ei tea, aga kes oma klientidele interneti ja multimeedia valdkonnas puhast kulda valmis vormivad.

Vastamata küsimusi jäi veel - ERAL oli teinud sel aastal Reklaami jaotuse alla kategooria Digitaalne reklaam, mille töödeks pidid juhendi järgi olema bannerid, mobiili reklaam, screensaverid ja kalendrid, aga kus ruulisid tarbijamängud ja digitaalsed jõulukaardid. Kes oskaks seletada mis on selle kategooria ja multimeedia nimelise kategooria vahe?

Dan palus kõigil kohalviibijatel oma veebitegijatest sõpradele edasi öelda, et nad osaleks aktiivsemalt Kuldmunade konkursil. Ma teeksin seda hea meelega kui näeksin, et ERAL arvestaks tõsisemalt uue meedia kategooriatega, süveneks sellesse, mida internetis tänapäeval tehakse, vaataks üle võimalikud uued kategooriad ja komplekteeriks seda teemat hindama selles valdkonnas kogenud ja kompetentse žürii. Vastasel juhul marginaliseeruvad need kategooriad veelgi enam ja uut meediat saab hindama mõni teine konkurss mõnes teises formaadis. Olen Daniga selles suhtes täiesti nõus, et häid töid, mis sellel aastal Kuldmuna finaali ei jõudnud ja mis siiski tehtud ja nähtud sai, oli Eestiski siiki päris palju.

Muuseas, Loovvoolu tehtud Hotell Telegraafi koduleht, interneti kategooria võidutöö, vääris oma võitu igati ja selle eest žüriile tunnustus, et nad hea töö ära tundsid. Kõik ei ole ju veel kadunud.

Lõppenud nädalal saabusid turule uued ja särava kujundusega A. Le Coq Premiumi õllepurgid. Uue disainipurgi konkursile saabus rohkem kui 100 kujundusideed, millest kolm parimat jõudsid ka A. Le Coqi esibrändi purkidele.

Üheks värske kujunduse autoriks on meie Kristjan Luiga, keda inspireerisid tema lemmikelemendid – sarved, silmad, hambad ja kõõlused.

Kristjan: “Mul ei jäänudki muud üle, kui osa võtta, sest tundsin, et see on täpselt minu teema. Võit oli paras üllatus. Tagantjärele vaadates oli mu kujundus teistest lihtsalt nii erinev, et ta oli ka võidu ära teeninud. ”

Kahekümnest parimast finaaltööst on üleval ka näitused Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva kaubanduskeskustes.

On saanud tõsiasjaks, et Twitter on liikumas ärimaailma ja seda päris jõuliselt. Aga kas see ongi tulevik?

Blogimine oli paar aastat tagasi äärmiselt populaarne nö. uue mõtlemise näitaja. Blogimine oli hea vahend, et lasta inimesed oma organisatsiooni sisse, näidata telgitaguseid ja traagelniite, köögipoolt. Mõte oli, et kui inimesed saavad rohkem infot ja eelkõige töötlemata, müügijutuvaba infot organisatsiooni, selle juhtimise ja inimeste kohta, siis see süvendab brandilojaalsust. Teisalt võimaldab blogimine testida erinevaid arenguteid, küsida oma klientidelt tagasisidet ja seeläbi parandada oma toodet või teenust. Kõik hea. Praegugi on blogimine väga oluline info edastamise vahend, kui kahjuks ei ole ta enam uudne/in… ja tuppa astub Twitter.

Twitter siis, neile kes veel ei tea, on mikrobloginduse lipulaev.
Blogi 140 tähemärki korraga. Postituste mahu piiramine ongi twitteri kõige põhjapanevam point. Nüüd peab oma mõtte selge ja terava hoidma, oma sõnum tuleb sõnastada täpselt. Lisaks veel igasugused aplikatsioonid, mis võimaldavad oma hetkeolukorra kohta säutsuda bussis, arvuti taga olles või kasvõi saunas. Loe lähemalt twitter.com.

On aga ka üpris laialt levinud arusaam, et Twitter on järjekordne ajaraiskamine. Seda ta ka on, kui mitte näha vaeva, et ta sulle kasulik oleks. Twitter nagu ka blogimine ja internet on lõpuks siiski töövahendid, mille kasulikkus sõltub sellest, mida ja kuidas tehakse. Nagu igat töövahendit tuleb seda kasutama õppida. Alustame sellest, kuidas mina oma töös twitterist igapäevaselt kasu lõikan ja selle jutu järgmistes osades räägime, kuidas ta Sulle kasulik võiks olla.

Mina isiklikult disaineri ja loovjuhina saan Twitterist sellist konkreetset kasu:

Uudised ja info.
Olen valinud enesele inimesed, kes põhiliselt postitavad uudiseid teemadel, mis mind huvitavad. Märksõnadeks võivad siin olla infotehnoloogia, disain, chrysler, majandus ja bambus.. Need uudised on suhteliselt kindlalt mulle huvitavad, sest olen testinud erinevaid postitajaid ja sõelale on jäänud kuni viis, kelle postitused on olnud mulle kasulikud. Samuti ka uudised erinevate auhindade kohta, millest näen, mis on maailmas lahedat tehtud.

Eel-uudised, kuulujutud, lekitatud info.
Näiteks tean ma milline võiks olla uus iPod juba päevi enne, kui ta avalikuks tuleb(@kevinrose). Tean plaanist teha Virgini kaubamärgiga vormelimeeskond enne, kui see otseülekandes ära märgitakse(@richardbranson)… Aga samas ka palju mõtlemisainet pakkuvat. Näiteks: miks käis Branson aasta algul Saaremaa oludega tutvumas ja kohalike äripääsukestega kohtumas ja miks ta siia kuu aja pärast tagasi tuleb?

Ja loomulikult inimesed, keda austan ja/või kelle tegemised mind lihtsalt huvitavad. Nende tegemiste jälgimine on üks, kuid siiski kolmandajärguline tegevus. Kas @teller jookseb, paneb pidu või on puhkusel, kas @jaanus on oma uue kirjatükiga juba valmis ja mida see minu jaoks muudab, kuidas läheb @petskratt’il tasuta tarkvara seadistamine, ja mida arvab @zilmer kujundamisest üldse.

Ah, et mida ma ise kirjutan?
Mitte midagi olulist, hetkel. Ma ei ole veel otsustanud, millest peaks lõviosa minu postitustest rääkima, sestap ei ole mul veel mingit läbivat teemat. Vahest räägin oma pojast, vahest disainist, sekka ka mõni huvitavam link. Samas kõik, kes mind jälgivad, teavad, et twitter ei ole minu jaoks äri. Ma ei müü ega vahenda.

to be continued … (kas, ja kui jah siis miks, on vaja muuta oma äri põhiolemust. Ja mida peab/ei tohi teha ja paar Eesti edulugu ka).

TV3 telesarja “Auk seinas” miniversioon kaubanduskeskustes üle Eesti

Kui üks meie vanimaid kliente sellise mõttega meie juurde tuli, olime loomulikult kohe nõus kaasa lööma. Nüüd on nad valmis!

Folkr’ite käekäiku saad jälgida siit: folkr.blogspot.com ja …
alates 23. veebruarist saab neid osta siit: www.rahvusmeened.ee

Papud jalga ja leelo-leelo-laulupeole!

update: artikkel Päevalehes ja Postimehes

Papud jõuavad Eestisse aprilli keskel ning siis hakkab ka neid kätte saama, ostma saab hakata 23. veebruarist, nagu juba mainitud.

KES POLE VEEL MÄRGANUD - müük on alanud!