Kui tahta äratada “masside positiivset jõudu”, siis tuleks taibata, et sellele eesmärgile pole võimalik otse läheneda. Ei sümbolit luues ega ka mingit kollektiivset tunnetust taotledes. Masside positiivne jõud saab sündida ainult täiesti spontaansest ja isetust algatusest, mis välistab manipulatsioonid. Nagu ütles Gandhi — “Be the change You want to see in the world”.

Seega hea reklaam toetub riskile, ausale taipamisele, et me tegelikult ei tea, mida homne toob kuigi võime olla üsna kindlad, et näiteks päike tõuseb, et kõht läheb tühjaks, et soovime edaspidigi inimestega suhelda ja et naudime turvatunnet. Parim, mida kollektiivse alateadvuse kujundaja teha võib, on mõtestada laiemalt käibivaid väärtuseid, eesmärke ja hirme ning pakkuda “lahendust”. Taolise hat tricki jaoks vaevalt keegi valemit oskab öelda ja ilmselt seda polegi.

Parafraseerides Gorbatšovi: ajaloolist paratamatust pole võimalik muuta, ainult veidi kommunikeerida;) Ehk et metsaelanikud ärkavad talveunest alles siis kui päike uuesti lähemale tuleb. Loodus liigub omas rütmis ja parim, mida teha saab, on õppida looduslikku “kalendrit” lugema ning vastavalt käituma.

klassikaline probleem (ja see ei ole Velveti, vaid kogu loovtööstuse probleem), et see, kel on võimalus kampaaniat läbi viia, tahab ette kirjutada ka vahendid, kuidas seda tuleb teha. Jättes sedasi nii reklaamibüroo kui ka disainibüroo lihtsalt teostaja rolli. selline asi ei inspireeri. uhkemad loobuvad ja mitte-nii-uhked teevad hambad ristis ära, et teenida tuntust või midaiganes.

Ühek faktoriks on ka üldine skepsis sotsiaalreklaami toimivuse suhtes üldse. Nii teostajate kui ka rahastajate poolt… No ja loomulikult inimeste, keda püütakse mõjutada, üldine väsimus sellest süüdistamisest, mida sotsiaalreklaam pahatihti teeb… “sina ei sorteeri prügi ja nüüd oravad(või kesiganes) karjuvad appi!” ..

Ehk siis, tuleks teha midagi täiesti uut ja kuidagi täiesti teise nurga alt. täiesti uut kardavad rahastajad(eriti need rahastajad, kes peavad oma rahastamisega mingeid eesmärke saavutama) aga hoopis rohkem, kui vana ja mittetöötavat. usun, et lahendus ei pruugi üldse olla reklaam. inimeste hoiakuid, nagu Sa (keskkonna)psühholoogina kindlasti väga hästi tead, saab muuta väga mitmel erineval moel, füüsiline keskkond ja selle kujundamine värviliste plakatitega on vaid üks ja nagu öeldud, minu aravates mitte sugugi parim viis seda teha.

Samas ei usu ma juttu, et raha ja huvi Eestimaalt kadunud oleksid. ka erasektor on väga huvitatud mõne atktsiooni toetamisest, kui sellega jõuda õige inimeseni ja kui sellest mingit kasu on loota. Tuleb ka kindlasti arvutada välja asjade tegelik maksumus, sest majanduslanguse kõverpeeglis tunduvad asjad palju suuremad ja kallimad kui nad tegelikult on.

Aga jah … disainibüroo on alati huvitatud lööma kaasa projektides, mis soovivad maailma muuta paremaks ilusamaks ja nii edasi. raha ei ole siin kõige olulisem, kõige olulisem on inspireeriv idee.

arvan ma

lihtsalt uurin kontekstiväliselt - küllap vales kohas, aga ärge pahandage! - kas edukail disainibüroodel on ka kombeks mingis mõttes.. heategevust teha. Kuivõrd reklaam ehk teatud mõttes hoiakukujundus on see, milles te olete kompetentsed ja maailmas on asju, mille suhtes oleks vaja hoiakuid kujundada, aga mida keegi ei tee, sest see ei too sisse - pean silmas sotsreklaame, täpsemalt keskkonnateadlikkust tõstvaid reklaame. (Jah, ehkki reklaam ei ole vist päris.. teie leib.) Keskkonnaminil ei olevat raha, et häid keskkonnaalaseid hoiakuid muutvaid reklaame teha. Enamasti on nende poolt produtseeritu õudus, aga mis veel hullem - need plagud ei ole üldse informatiivsed. Meeles on üks reklaam, kus oli kiri “Appi!” ja nurgas istus orav. Selle järgi küll aru ei saanud, mis poest neid nelja kambriga prügikaste osta tuleks. Ja miks üldse tuleks. No vot, ja siis tuli mulle üks omaarust jube tabav keskkonnahoiakute-temaatiline kampaaniaidee, s.t. tänavareklaam, fotode seeria linnaruumi. Plaksti tuli pähe võimalik terviklik lahendus käsitletavatest temaatikatest kuni sõnalise osani (üks tolmunud sõnakõlks uudses kontekstis). Mis te arvate, kellele oleks mõtet seda ideed pakkuda? Riigil pole raha (loe: ta pole tegelikult antud teadlikkuse tõstmisest huvitatud, sest ta ei saa aru, et see on vajalik ja viib eesmärgile), ettevõtjal pole huvi (ega raha) ega idealismi. Ega… või siiski? Seonduv töö võiks olla ju valgustatud disainibüroo poolt tasuta, kui ta oleks huvitatud, aga kes maksaks kinni reklaamide “füüsilise” poole, pinnad jne?

Tervitustega,
isehakanud copywriter ja professionaalne keskkonnapsühholoog
Tihane