Kultuurilehe “Sirp” 23. märtsi numbris kirjutab keeleteadlane Argo Mund, et eesti keeles leidub rohkesti teistest keeltest laenatud sõnu, mille asemel saaks hõlpsasti kasutada omatüvesid või varasemaid laene:
“Keeletarvitajad on vahel nõutud, kas inglise banner kirjutada eesti keeles banner või bänner. Eestlastele on arusaadavamad siiski liitsõnad reklaamiriba ja ribareklaam (vahereklaami, hüpikreklaami ja teiste Interneti-reklaamide kõrval).
Inglise sõna brand tarvitavad meil paljud kujul bränd. ÕS 2006 eelistab eesti liitsõna tootemark. Bränditoote asemele pakub sõnaraamat margitoodet. Mugand bränd läheb segamini jooginimetusega brändi. Näiteks, kas brändišokolaad on šokolaad, mis sisaldab brändit, või margišokolaad? Keelenõuande küsimused näitavad, et inimesed on murdnud pead sellegi pärast, mida teeb isik, kelle ametinimetus on brändijuht. Bränding on eesti keeles margindus, margiloome, margi loomine, brändija on margilooja.”
(Viide artiklile)
Praktikutena ehk inimestena, kes iga päev tegelevad “ribareklaamide” ja “margindusega” on meil omavahel ja klientidega suhtlemiseks pea võimatu eestikeelseid keerukaid liitsõnu kasutada. Ütleme bänner ja kõik saavad aru. Kasutame küll “kaubamärki” (ja mitte “marki”!) brändi asemel ent proovigem eesti keeles ütelda branded? Kaubamärgistatud? Firmastiili elemente kandev? Tunnustega?
Rääkisin just Saksamaal kolleegidega teemal professionaalne sõnavara ja isegi neil, kelle kultuuriruumis on sõnavara tekkeks hädavajalik omakeelne erialakirjandus olemas, tuleb kasutada inglise laene, sest need on kohati täpsemad. Loomulikult on siin ka erandeid, soomlased ja prantslased tulevad kohe meelde, kes on pidevalt juurutanud omakeelseid uudissõnu. Ent jah, sõnade elujõulisust määrab ikkagi kasutajate arv, mitte keelesisene loogika ja soov oma jõududega hakkama saada. Mida keerulisem on keelt rääkida, seda raskem on ka selles suhelda.